Olade karistuse haigus, 1.1. Rahvameditsiin ja koolimeditsiin: mõiste ja tõlgendusviisid

Ta vaatas ringi, Lebezjatnikov tormas tema juurde. Rahvameditsiinist eristab seda eelkõige ravijate ametkonna väljakujunemine Vuori Uuemal ajal tulid tarvitusele ka palderjanitilgad Lüüs Seda võime võrrelda soola peale puhumisega, kus palve lugemisega kasvas usk ravimi toimesse. Need kaks linnupojukest ja Poljakese panen ma kuhugi paremasse vaeslaste majja ja panen igaühe nimele täisealiseks saamiseni poolteist tuhat rubla kapitali, nii et juba Sofja Semjonovna võiks täiesti rahulik olla. Sul on raske oma vigase tervisega.

V Lebezjatnikovil oli erutatud nägu. Andke andeks… Ma arvasin kohe, et teid siit leian,» pöördus ta äkki Raskolnikovi poole, «see tähendab, mitte midagi ei arvanud ma… selletaolist… kuid ma just nimelt arvasin… Katerina Ivanovna on hulluks läinud,» pahvatas ta äkki Sonjale, Raskolnikovi kõrvale jättes.

Sonja karjatas. Siiski… Asi on selles, et me ei tea, mis teha. Tuli teine tagasi — kusagilt on ta nähtavasti välja aetud, võib-olla teda on pekstudki… vähemalt näib see nõnda… Tema olevat jooksnud Semjon Zahharovitši ülemuse juurde, pole kodust leidnud: too söönud kellegi teise kindrali juures lõunat… Mõelge, tema läinud sinna, lõunasöögile… selle teise kindrali juurde, ja mõelge ometi, — käinud seni peale, kuni Semjon Zahharovitši ülemus välja kutsuti, vististi veel laua tagant.

Kuritöö ja karistus/Viies osa/V

Võite ette kujutada, mis seal sündis. Mõistagi, et ta välja aeti. Katerina Ivanovna ise räägib, tema sõimanud ülema läbi ning visanud teda millegagi. Seda võiks isegi oletada… Miks teda kinni ei võetud, seda Olade karistuse haigus mõista ma! Nüüd räägib ta kõigile, ka Amalia Ivanovnale, ainult raske on midagi aru saada, karjub ja vaevleb teine… Ah jaa: tema räägib ja karjub, et kuna nüüd on kõik teda maha jätnud, siis võtab ta lapsed ja läheb nendega tänavale, leierkasti mängima: lapsed laulavad ja tantsivad, ning tema ise ka, korjab raha ja läheb iga päev kindrali akna alla… Ütleb, et las näevad, kuidas ametniku suursugused lapsed kerjustena mööda tänavat käivad.

Ta peksab lapsi, need nutavad. Leenat õpetab «Talukest» laulma, poissi tantsima, Polina Mihhailovnat ka, käristab kõik riided puruks; teeb neile mingisugused mütsid, nagu näitlejatel; ise tahab teine kaussi kanda ja seda peksta, muusika asemel… Ei kuule midagi… Mõelge ometi, mis see on?

Kuritöö ja karistus

See on lihtsalt võimatu! Raskolnikov läks talle järele ning tema kannul Lebezjatnikov. Räägitakse, et on olemas niisugused kühmud, mis tiisikushaigetel ilmuvad peaajule; kahju, Olade karistuse haigus ma arstiteadust ei tunne. Siiski, ma katsusin teda uskuma panna, kuid tema ei võta kuulda. Sellest poleks ta muidugi midagi aru saanud!

Kuid mina räägin sellest, et kui inimene loogiliselt uskuma panna, et temal pole põhjust nutta, siis ta ka nutmise jätab.

See on selge. Aga teie arvate, et ei jäta? Üks sealne professor, suri teine hiljuti, tõsine õpetlane, arvas, et nõnda võib arstida. Tema põhimõte on see, et hullumeelsete organismis ei ole olemaski erilisi häireid ja et hullumeelsus on nii-öelda loogiline viga, viga mõtlemises, ebaõige vaade asjadele.

Tema lükkas vähehaaval haige arvamused ümber ja, mõelge ometi, nagu räägitakse, olevat saavutanud häid tagajärgi! Et ta aga sealjuures ka dušši tarvitas, siis kaheldakse muidugi selle ravimeetodi tagajärgedes… Vähemalt näib see nõnda…» Raskolnikov ei kuulanud juba ammugi enam. Oma maja juurde jõudnud, nikutas ta Lebezjatnikovile peaga ja pöördus võlvialusesse.

Lebezjatnikov virgus, vaatas ümber ja jooksis edasi. Raskolnikov läks oma tuppa ja jäi keset põrandat seisma. Kuid hoov oli tühi ja kopsijaid polnud näha. Vasemal pool, tiibhoones, paistsid kuskil avatud aknad; aknalaudadel seisid potid nääpsukeste konnarehadega. Akende taha oli pesu kuivama riputatud… Seda kõike teadis ta peast.

Õpi lugema oma keha: mis on haiguste vaimsed põhjused?

Ta pöördus kõrvale ja istus sohvale. Ei kunagi, mitte kunagi polnud ta veel end nii kohutavalt üksikuna tundnud!

Jah, ta tundis veel kord, et tema võib-olla tõepoolest hakkab Sonjat nüüd vihkama, ja nimelt nüüd, mil ta tema veel õnnetumaks oli teinud.

Olade karistuse haigus Haiguse harjade kaed toetab

Milleks on vaja tema elu pureda? Oh alatust! See oli imelik mõte. Ta ei mäletanud, kui kaua ta oma toas oli istunud, peas ebamääraste mõtete summ.

Olade karistuse haigus Purgaanilised valud liigestes

Äkki avanes uks ja sisse astus Avdotja Romanovna. Ta jäi uksele peatuma ja vaatas venda lävelt, nagu see ennist Sonjaga oli teinud; siis astus ta sisse ja istus venna vastu toolile, oma eilsele kohale. Raskolnikov vaatas teda vaikides ja nagu millelegi mõtlemata. Tema näoilme oli mõtlik, kuid mitte karm. Pilk oli selge ja vaikne. Raskolnikov nägi, et ka see tuli armastusega tema juurde. Dmitri Prokofjitš seletas Olade karistuse haigus rääkis mulle. Sind kiusatakse taga ja piinatakse rumalate ja alatute kahtlustustega… Dmitri Prokofjitš ütles mulle, et pole mingit hädaohtu ja et sa asjata kõige selle peale niisuguse hirmuga vaatad.

Ma ei mõtle nõnda ja mõistan täielikult, kuidas sinus kõik on vihale aetud ja et see meelepaha võib igaveseks sinusse jäljed jätta. Seda kardan ma. Sellepärast, et sa meid maha jätsid, ei mõista ma sinu üle kohut, ei julgegi mõista, ja anna mulle andeks, et ma enne sulle etteheiteid tegin.

  1. Rahvameditsiin Eestis
  2. Rahvaarstid - Rahvameditsiin Eestis sajandi II poolel ja sajandil
  3. Õpi lugema oma keha: mis on haiguste vaimsed põhjused?
  4. Eutanaasia aluseks on haige tahe.
  5. Kuritöö ja karistus | Teatritasku

Iseendas tunnen ma, et kui minul oleks niisugune suur mure, siis jätaksin ka mina kõik maha. Emale ei räägi ma sellest midagi, kuid räägin sinust ometi vahetpidamata ja sinu nimel ütlen talle, et sa tuled õige pea. Ära piinle tema pärast, mina rahustan teda; kuid ära ka sina teda piina — tule kordki; pea meeles, ta on ema!

Dunja seisatas, vaatas rahutult venda ning läks erutatult toast välja. Ei, Raskolnikov ei olnud õe vastu külm. Oli üks silmapilk kõige viimanekus ta oleks tahtnud tugevasti Olade karistuse haigus kallistada ja temaga jumalaga jätta ja isegi öelda, kuid ometi ei söandanud ta temale kätt anda. Niisugused ei kannata kunagi välja…» Ja ta mõtles Sonja peale. Aknast hõõgus jahedust. Hoovil ei paistnud enam nii hele valgus.

Äkki võttis ta mütsi ja läks välja. Muidugi ei võinud ega tahtnudki ta oma haiglase seisukorra eest hoolitseda. Kuid kogu see kestev ärevus, kogu see hingeline koledus ei võinud ilma tagajärgedeta mööduda.

Ja kui ta veel päris palavikus ei lamanud, siis Olade karistuse haigus nimelt just sellepärast, et see sisemine, alatine ärevus teda esialgu jalul ja mõistuse juures hoidis, kuigi kuidagi kunstlikult. Ta hulkus ilma eesmärgita. Päike loojenes. Viimasel ajal hakkas temas avalduma mingisugune eriline tusk. Selles polnud midagi eriti purevat, põletavat; kuid temast hõõgus midagi alalist, igavest, temas oli tunda ette selle külma, surmava tusa lõpmatuid aastaid ja mingisuguse «arssinapikkuse ruumi» igavikku.

Õhtusel tunnil hakkas see tunne teda iseäranis tugevasti piinama. Mitte et lähed Sonja juurde, vaid Dunja juurde! Teda hüüti.

Olade karistuse haigus Tugev valu artroosi ravi

Ta vaatas ringi, Lebezjatnikov tormas tema juurde. Mõelge ometi, Katerina Ivanovna teostas oma kavatsuse ja viis lapsed ära! Meie Sofja Semjonovnaga leidsime nad vaevalt üles. Ise peksab teine panni, lapsi ajab tantsima. Lapsed nutavad. Seisatavad tänavaristidel ja poodide ees.

Nende järel jookseb rumal rahvas. Aga Katerina Ivanovna on täiesti meeletu.

Olade karistuse haigus valu jala jalgsi, mida teha

Ütlen teile, lõplikult hullumeelseks läinud. Neid viiakse politseisse.

Võite ette kujutada, kuidas see mõjub… Praegu on nad kanali ääres, -i silla juures, Sofja Semjonovna korterist mitte kaugel. Selle ligidal. Iseäranis olid siia poisid ja tüdrukud kokku jooksnud. Katerina Ivanovna kähisev ja rebenev hääl kuuldus juba sillale.

Tõepoolest, see oli imelik vaatepilt, mis tänavale tulnud rahvast võis huvitada. Katerina Ivanovna oli siin oma vanade riietega, villase salli ja mõlgitud õlgkübaraga, mis inetu kägarana viltu löödud.

Ta oli Kuunarnukitegelite ravi kodus täielikus hullustuses.

Ta oli väsinud ja hingeldas. Tema tiisikusest piinatud näo ilme näis halvem kui kunagi enne pealegi paistab tiisikushaige tänaval päikesepaistel ikka haigemana ja inetumana kui kodus ; kuid tema erutus ei lakanud ja iga hetkega ärritus ta ikka rohkem.

Ta kargas laste kallale, karjus nende peale, manitses ja õpetas neid siinsamas Olade karistuse haigus ees, kuidas tantsida, ja mida laulda, hakkas neile seletama, milleks seda vaja, langes nende mõistmatuse tõttu meeleheitesse, lõi neid… Pärast, ilma et oleks lõpetanud, tormas rahva juurde; kui ta seal mõnd pisutki paremini riietatud inimest nägi, kes vaadates seisatas, tõttas ta silmapilk temale seletama, et vaadake, kui kaugele on viidud «suursuguse, võiks isegi öelda, aristokraatse perekonna» lapsed.

Kuulis ta rahva seas naeru või norivat sõna, siis kargas ta kohe ülbete kallale ja hakkas nendega sõimlema. Mõned naersid tõepoolest, teised vangutasid pead; üldiselt oli kõigil huvitav vaadata hullumeelset ja tema hirmunud lapsi. Panni, millest rääkis Lebezjatnikov, ei olnud; vähemalt Raskolnikov ei näinud seda; kuid panni peksmise asemel hakkas Katerina Ivanovna oma kuivetanud käsi taktis laksutama, kui ta sundis Poljat laulma ja Leenat ning Koljat tantsima; ta katsus isegi kaasa laulda, kuid juba teisel noodil katkestas piinav köha ta hääle, mis ajas ta uuesti meeleheitele, ja ta needis oma köha ning nuttiski.

Kõige rohkem vihastas ta Kolja ja Leena nutu ja hirmu pärast.

Tõepoolest, ta oli püüdnud lapsi tänavalauljaina riietada. Poisile oli millestki punasest ja valgest turbanitaoline peakate tehtud, et ta kujutaks türklast. Leenal polnud erilist riietust; ainult pähe oli talle pandud õndsa Semjon Zahharõtši punane korrutatud lõngast kootud müts või õigemini — narrimütsselle sisse aga torgatud tükk valget jaanalinnusulge, mis oli juba Katerina Ivanovna vanaema oma olnud ja oli alal hoidunud kastis perekondliku haruldusena.

Poljake kandis oma harilikke rõivaid.

Olade karistuse haigus kuunarnukid ja kuunarvarre vigastused

Ta vaatas pelglikult ja nõutult ema, ei läinud temast eemale, varjas oma pisaraid, aimas ema hullumeelsust ja vahtis rahutult ringi. Tänav ja inimesed ajasid talle koleda hirmu Olade karistuse haigus.

Sonja käis Katerina Ivanovna kannul, nuttis ja palus teda härdalt koju tagasi minna. Kuid Katerina Ivanovna oli järeleandmatu. Olade karistuse haigus ju ütlesin sulle, et mina enam selle joobnud sakslase juurde tagasi ei lähe. Las näevad kõik, terve Peterburi, kuidas suursuguse isa lapsed armu paluvad, kuna isa kogu oma elu usus ja tões teenis ja, võib öelda, teenistuses surigi. Katerina Ivanovna oli jõudnud juba seda endale valmis luuletada Olade karistuse haigus seda luulet pimesi uskuda.

Las Kui liigesed kahjustavad tuharad, las näeb see kõlvatu kindral.

Ja rumal oled sa, Sonja: mis me nüüd sööma Olade karistuse haigus, ütle? Oleme küllalt sind piinanud, enam ei taha! Ah, Rodion Romanõtš, see olete teie! Isegi leierkastimehed teenivad, meist aga tunnevad kõik kohe ära, et oleme vaene, suursugune perekond, kes kerjusteks on muutunud, aga see kindralike kaotab oma koha, küll näete! Meie läheme iga päev tema akna alla, aga kui keiser mööda sõidab, langen ma põlvili, lükkan need kõik ette ja näitan neid: «Kaitse, isa!

Tenez-vous droite! Mis sa nuuksud? Jällegi nuuksub teine! Noh, mis sa ometi kardad, lollike! Issand, mis ma nendega pean tegema, Rodion Romanõtš? Kui teie teaksite, kui arulagedad nad on!

1. Rahvameditsiin Eestis 19. sajandi II poolel ja 20. sajandil

Noh, mis niisugustega teha! Raskolnikov katsus teda koju minema manitseda ja isegi ütles tema enesearmastusele mõjumiseks, et pole viisakas mööda tänavaid käia, nagu teevad seda leierkastimängijad, sest tema valmistub ju saama suursuguste neitsite pansioni juhatajaks… «Pansioni juhatajaks, hahahaa! Kaugelt kägu kuulus! Kõik on meid Olade karistuse haigus jätnud! Oh neid alatuid, alatuid!