Ma ei saa istuda niidi haige uhise

Väravpalluritel on kolmandast ringist peetud neli kohtumist, ent teisest ringist üks mäng pidamata. Ja erinevalt Epust ma ei otsi teadmisi väga süsteemselt juurde, sest olen märganud, et külge jääb ikka ainult see, mis ise läbi koged. Öökull Öökull on rahvusvaheliselt tuntud surmakuulutaja. Siis küll jäi elu nagu korraga seisma — ei osanud siis enam mõelda, kuidas edasi elada?! Emakakaela pisarad õmmeldakse imenduva materjaliga. Uudis levis ülikooli ringides kulutulena.

See oli väga ammu ühel talvisel päeval Mäletan, et ema oli väga raskes meeleolus, oli kuidagi nagu mures ja kurblik; liikus raskelt ja rääkis Ma ei saa istuda niidi haige uhise. Seda ma ei mäleta, kas vend ka toas oli või kus ta viibis, aga mind küll surus ema tugevasti vastu rinda ja käskis munuke olla.

Ma ei saa istuda niidi haige uhise

Kaks õde, üks minust vanem ja teine noorem, oli surm ühel eelmisel talvel ära viinud. Mäletan, et emal oli neist nii kahju — alati nuttis ja palvetas ta nende pärast. Siis oli raske haigus sarlakid ja surid paljud lapsed. No jah, ootasin siis nutt kurgus, et millal ema jälle tuppa tuleb, kuid ega ta ei tulnudki nii ruttu.

Ta jäi kogu õhtuks ära ja alles teisel päeval lubati tema juurde minna. Mäletan, et ta oli väga haige, kuid sellest hoolimata oli ta nägu rõõmus.

Ta kõrval voodis magasid kaks imetillukest roosakat last.

Minu tühja läinud elu

Nad olid nii pisikesed ja armsad. Aga armsakesed olid nad küll need pisikesed elus nukukesed. Kuid juba varsti algasid murelikud päevad. Suur kiigu toodi tuppa, väikesed pandi ühel pea ühte otsa, teisel teise otsa, nii et jalad vastakuti jäid. Algul ma nende jalgu üldse ei näinudki, sest need olid üleni lappide sisse mähitud — ainult pisikesed roosakad peanupud paistsid.

Noh ja mina pidin siis neid selle kiigu sees magama äiutama. Oh küll see oli raske töö. Istusin kiigule keskele ääre peale — seal, kus pisikeste jalad pidid olema ja hakkasin kiikuma.

Puhverdatud otsigutulemused

Niiviisi jalgadega hoogu andes sain ise ka kiikuda ja algul oli see isegi väga lõbus. Aga pisikesed ei tahtnud ju sugugi alati magada. Vaatasid mulle otsa, silmad nagu säravad nööbid peas. Sellest poleks midagi olnud, et vaatavad, aga varsti läksid pisikesesd suukesed sopilisteks ja nutupill oli lahti. See tegi ka minu meele nukraks ja panin samuti pillima. Siis pidi muidugi tulema ema ja meid kõiki rahustama. Nii veeresid talvised päevad — pikad ja igavad, kuigi ka lõbu ja rõõmu neisse küllaga jätkus, sest õige ruttu Folk oiguskaitsevahendite uhised valud mu nukukesed juba suid naerule sättima ja siis naersime kõik kolmekesi.

Talvel oli muidugi ema alati lähedal ja polnud see asi nii hull, aga kui tuli suvi, mil ema-isa pidid minema välja tööle, siis oli raske.

Ema läks hommikul vara juba enne päikese tõusu heinale — võõrastele hobuse päevi seletama. Sellal pidi talumeeste käest hobust laenama, et natuke kartuleid ja köögivilja maha panna. Ja selle hobuse eest tuli siis heinaajal teisi aidata — küll niita ja loogu võtta. Algul oli meil vanaema ka, aga tema oli väga vana ja haige.

Juhan Viiding (1948-1995)

Mul tuli peaaegu üksinda õdede eest hoolitseda — nii palju kui mul sel ajal jõudu ja mõistust oli. Ka lehma pidin juba varakult lüpsma hakkama. Mäletan, et olin seitsme aastane kui ema äratas mind kella viiest lehma lüpsma. Esimesel hommikul aitas veel ema, aga teised hommikud pidin juba üksinda hakkama saama.

Ema pidi ju vara-vara tööle ruttama, et enne talupere ärkamist kohal olla. Oh kuidas nutsin mitugi korda lehma all. Piim ei tahtnud ju kuidagi lüpsikusse minna. Ikka ta sirises küll suka peale, küll kleidi varukale, aga lüpstud ikkagi sai, sest nii oli kord ja seda pidi täitma.

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut. Leitud 54 sobivat artiklit. Kaela lihased. Kaela jämedus, ümbermõõt. Pikk, peenike, lühike, jäme, punetav, lumivalge, kortsuline kael.

Ei jõua ju vanemad üksinda meid toita ja katta, tuleb ka endal raskustega võidelda. Suvised päevad olid pikad ja päikeselised. Lõbus oli meil kolmekesi kodus hullata. Ka naabri Eedi oli meiega koos. Neljakesi oli mängimine veelgi lõbusam. Päev möödus ruttu, aga õhtul oli igavus ja ootus suur — millal tuleb ema?

Ronisime siis keldri küljele. Kelder asus meil värava juures. Selle küljelt paistis kaugele, kui ema metsast tulema hakkas. Ja kuidas vahtisime üksisilmi metsateele, kas juba ei paista ema valge rätt.

Suvel on küll valged ööd, aga eha ajal on ikkagi nii palju videvik, et valge rätt üksinda kuulutas ema tulekut. Oh kuidas oli siis rõõm otsata kui ema tuli ja kummardas oma pea meile sülle. Ta oli kõik päeval leitud maasikad heinakaarelt üles korjanud ja endale juutesse pistnud, nii et õhtul pea aina punetas emal olid muidu kangesti mustad ja lokkis juuksed.

Küll oli siis hea meel. Ununes kõik raskus ja nukrus, mis päeval oli Ma ei saa istuda niidi haige uhise. Päevad läksid ja aastad möödusid.

Kuidas õmblusi kiiremini paraneda pärast sünnitust

Varsti olime nii suured, et mul tuli juba kooli minna. Sel ajal algas koolipõlv 8 — 9 aastaselt. Uhkuse tundega alustasin kooliteed; uhkuse ja hea meele tundega, et nüüd saan vabaks nooremate hoidmisest, sest kes siis kooliskäijat enam tohib sundida pisemaid karjatama.

Ja küllap teinekord said õed karistadagi, kui segasid mu koolitööd. Mul oli siis enesesse palju usku.

Ma ei saa istuda niidi haige uhise

Tahtsin nii väga koolis käia, sest õppimine meeldis mulle. Eriti meeldisid mulle joonistamine ja käsitöö.

Ma ei saa istuda niidi haige uhise

Ka loodusloo ja eesti keele tunnid olid mulle armsad. Kirjutasin salmikesi ja kirjandeid. Mul oli siis isegi väike unistus kord suureks ja targaks saada. Unistasin siis, et hakkan kirjanikuks. Kuid see kõik jäi ainult lapsepõlve unistuseks. Kooliaastad möödusid. Isa-ema teenisid vähe, vaevalt, et jätkus igapäevaseks toiduks. Tuli hakata ka tööd tegema, et isa-ema vähegi aidata.

Pisaraid valades lahkusin vara kevadel kodust, et ise mõnd kopikat teenida.

Möödas oli kuldne lapsepõlv. Mäletan, et nutsin kogu tee ja nutsin veel seal taluski, kuhu mind viidi väikesi lapsi karjatama. Seal oli pooleteise-aastane väike tüdruk — hästi armas ja hea laps, ei nutnud ega jonninud ta kuigi palju. Vaatas oma suurte silmadega mulle otsa, kui mul pisarad voolasid, sest tema ei osanud ju veel aru saada, milleks mina nutsin.

  • Neijingikool | PALVETEEMA
  • [EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"
  • Olaliigese reumatoidartriit folk oiguskaitsevahendite kaudu

Suve pidasin vapralt vastu, sest raha oli ju tarvis. Nõnda algaski mu ise teenimise ajajärk. Järgmistel aastatel läksin juba lehmi lüpsma ja mõnd kergemat põllutöödki õppima. Jah, möödas oli kuldne lapsepõli, möödas unistused suurest ja ilusast.

Tom Valsberg: Kas Homo Sapiens on haigus, mida planeet Maa põeb?

Kuid siiski oli ja tuli ilusat selleski ajajärgus. Tundsin siis end nii tugevana ja tahtejõulisena. Tervis oli käes ja meel rõõmus, täis ootusi ja lootusi. Siis ei aimanud veel, et mind ootab ees ränk ja raske haigus. Siis ei uskunud, et elu on nii tühine ja et olen nii abitu ja vilets.

Siis oli mul unistus ilusast ja kaunist kodust. Teadsin ju, et lapsepõlvekodu jääb meile kitsaks, et tahes või tahtmata tuleb sellest kodust lahkuda ja rajada omale uus ja armas kodu. Jah, unistasin ilusast ja armsast kodust. Ilusa kodu sain ma küll, aga armsaks pole ma suutnud teda omale teha! Isamaja oli mulle tõesti armas.

  1. Juhan Viiding ()
  2. Mis salvid valu liigestes
  3. Glukoosamiini voi kondroitiini hind
  4. Artriidi salvi
  5. Klaasliidete haigus
  6. Toitumine Kuidas õmblusi kiiremini paraneda pärast sünnitust Kui sünnitusega kaasnesid elundite rebendid ja arstid pidid pärast sündi õmblema, kuidas saavad need kiiremini paraneda?

Ta asus noore kasemetsa ääres. Kui ilusasti laulsid siin ööbikud ja paljud teised väikesed laululinnud! Kui ilusasti õitsesid ja lõhnasid valutab keskmise sorme liigese kaes, mida teha kannikesed ja tuhanded teised lilled Ah kui armas oli see aeg!