Bold polved vorsed.

Keskmaitse on tiinne rasketest üleküpsenud puuviljadest ja tuhmpunane aastate jooksul lauale loksunud veinist. Marko Kaasik. Dipsacus Huvitav kaheaastane taim, umbes 1 m pikk. Kasvata kuivatatud lilled suvila ei ole raske.

Juhan Lepasaar sündis Sel ajal õitsesid õunapuud. Ta ise armastab öelda, et sünnipäev Bold polved vorsed olegi tal kindlal kuupäeval, vaid õunapuude õitsemise aegu. Alutagusel algab see enamasti hiljem, pärast mai keskpaika. Lapsepõlv ja noorukiiga möödusid nagu tolleagses taluperes ikka: tööharjumus kujundati varakult, kuid mitte liiga karmilt. Talul oli omajagu jõukust ja kindlust varuks.

Looduselembus avaldus poisil juba koolipõlves: kümneaastasena tõi Juhan taskus Oonurme kooli juurest tammetõru ja Bold polved vorsed selle taluõue kasvama. Nüüdseks on sellest saanud uhke puu, mis paistab oma vanusest vägevamgi.

Ajastule iseloomulikult kujunes Juhani edasine elutee keeruliseks. Nõukogude võim lõpetas normaalse külaelu siis, kui poiss oli just jõudnud meheikka.

Bold polved vorsed

Mingit tahtmist sõdida ei olnud tal ka saksa okupatsiooni ajal. Kui rinne jõudis Eesti piiridele, toodi Saksamaal väljaõppe saanud mehed tagasi kodumaale. Nõukogude võimu silmis olnuks see surmapatt, kuid õnneks ei iitsatanud tollal sellest keegi. Kuigi, teadjaid oli. Sõda lõppes Juhani jaoks Sinimägede lähedal Krivasoos. Läbi metsade taganedes jõudis ta kodutallu, misjärel tuli uuesti alustada metsavenna elu.

Bold polved vorsed

End metsas varjates hoidus ta teadlikult vägivaldsest vastupanust. Korra põhjustas selline hoiak eluohtliku konflikti kaaslasega, kelle meeles mõlkus jõhker kättemaks kõigile, kes olid kuidagi, enamasti sunnitult, nõukogude võimu toetanud.

Paari sõjajärgse aastaga olukord veidi rahunes ning mõnedki mehed, Juhan Lepasaar nende hulgas, julgesid metsast välja tulla ja end nõukogude organitele üles anda.

Esialgu neid ei puututud, kuid enne Kuus aastat — tuli veeta sunnitööl Kasahstanis Džezkazgani vasekaevanduses — algul ebainimlikes vangilaagri oludes, pärast Stalini surma vabakäiguvangina. Amnestia tõi talle vabaduse päev enne Suurema osa nõukogude ajast elas Juhan Lepasaar Tudulinna keskasulas ja töötas sovhoosis autojuhina.

Jõudnud Nõukogude Liidu lagunemise ja ühismajandite likvideerimise ajaks pensioniikka, asus ta uuesti elama oma sünnitallu. Ehitas esimese vabariigi aegse taluhäärberi kõrvale uue elamu — vanadekodu, nagu Juhan ise naljatamisi ütleb. Seda elumuutust hindab ta ise väga: kortermajas oled nelja seina vang, pealegi tõusid küttearved lakke, kuigi õiget sooja toas ei olnud — nõukogudeagse küttesüsteemi ja katlamaja oskamatu kütmise tagajärg.

Praegugi veedab Juhan koos abikaasaga vanaduspäevi kodutalus, mida majandab tema poeg. Oonurme külas on järele jäänud vaid mõni üksik põlluharija — see teeb Juhanile tuska, kuid metsarikas Lepasaare talu on elujõuline: ellu on astumas kolmas põlvkond.

Kirjasõnas talletatud meenutused.

Bold polved vorsed

Paar metsas veedetud aastat panid aluse Juhani hilisemale sinasõprusele ürgloodusega. Temas ei tekitanud kui ravida valu puusaliiges elu kõikematvat igatsust kodu ja turvalisuse järele, vaid õpetas lugema looduse märke ning mõistma nende tähendust.

Tegemist on aga

Omandatud oskus märgata jälgi ning jääda ise märkamatuks aitas hiljem mõista metsloomade käitumist. Õppinud looduses väga väheste vahenditega hakkama saama, oli tal lihtne süüvida selle saladustesse. Viimased kaks aastakümmet on Juhan Lepasaar pühendunud kirjatööle, vormides raamatuteks oma rohkeid elukogemusi ja loodusteadmisi.

Niisiis on temalt kokku kaante vahele saanud seitse raamatut ja kaheksandana Tudulinna valla toel ilmumas viimase aja luuletusi ning mõtisklusi sisaldav trükis.

SO EASY, HOW TO FIND TOP DEAD CENTER (TDC) ON THE COMPRESSION STROKE, PROBLEM SOLVED.

Mitu neist raamatutest on välja antud autori säästude arvel. Lepasaare loomingu keskne telg on Eesti mõttelaadile üldomane loodushoiu ja pärandkultuuri süntees.

Peale selle lähiajaloo käsitlus vahetu pealtnägija pilguga. Selles osas on tema lähenemine rahumeelne, erapooletu ja erisuguseid maailmavaateid mõistev — niisugust kohtab harva nii meenutuste žanris kui ka professionaalsete ajaloolaste töödes.

Bold polved vorsed

Kõik see on omal kohal ka käesolevas raamatus, mis tema teostest esimesena avaldatakse kordustrükina. Esimene trükk, ainult eksemplari, äratas suurt huvi kohalikes inimestes, Virumaa ja muude piirkondade koolides, ning müüdi läbi mõne aastaga. Uut trükki on nüüd täiendatud tänapäevaste värvifotodega loodusmaastikest ja ka mõnest inimeste eluasemest, mis on aja ja paratamatute muutuste kiuste püsima jäänud. Samas on ka juba esimeses trükis ilmunud ajaloolised fotod.

Bold polved vorsed

Sellel suhtumisel on sügavad juured, sest rästikut kui inimesele ja koduloomadele ohtlikku looma on alati püütud inimeste eluasemete lähedusest eemale tõrjuda või hävitada.

Samal põhjusel on nii suhtutud ka hundisse, kes muutus rahvapärimuses lausa kurjuse võrdkujuks.

Bold polved vorsed

Hiljem, rästikule Bold polved vorsed lehekülgedel ütleb autor, et loodusmaastikud on tolle olendi päriskodu ning seal peab jaguma tallegi eluruumi ja päikest. Rahvapäraselt on mõndagi sõna kasutatud mitte täpselt teadusliku termini tähenduses, vaid vabamalt. Virunurme raba, mida autori käsitluses Muraka raba läänepoolseks osaks nimetatakse, ühendab päris Muraka rabaga Laukaoja.

Sooradadel - Pärandkoosluste Kaitse Ühing

Sooteaduslikus mõttes ei ole see laugas, vaid märe, milles enne kraavitamisi võis rohkem vaba vett olla. Ka Kiikoja lamm ei ole mitte ojalamm, vaid kaht rabaosa ühendav siirdesoomäre Saarevälja ja Rebaseuru saarte vahel. Aeg on muutnud nii inimasustust kui ka loodust. Raamatus kirjeldatud olevik vastab umbkaudu aastatele —, kohati varasemalegi. Sellest ajast on palju muutunud. Enamikku vanema põlvkonna inimesi, kellest seal räägitakse, ei ole enam Bold polved vorsed seas.

  1. Reede, 23 Detsember Eesti Elu nr.
  2. В самом низу она увидела слова: РАССКАЖИТЕ МИРУ О «ТРАНСТЕКСТЕ» СЕЙЧАС ВАС МОЖЕТ СПАСТИ ТОЛЬКО ПРАВДА Сьюзан похолодела.

Paljud hooned ja talukohad on kas lõplikult lagunenud või ümber kujundatud. Nõukogude aja mälestusmärgid on hävitatud või unarusse jäetud. Suur osa toonasest põllumaast on söötis ja võsastunud. Muraka soostiku äärealadele rajatud kuivenduskraavid on umbe kasvanud ja mõjutanud lähikonna kooslusi, kuid suured rabalaamad koos soosaartega püsivad üldiselt muutumatuna. Soostik on haaratud kompaktsesse looduskaitsealasse, mille mõnes osas kehtib kotkaste pesitsusajal ajutine liikumiskeeld.

Kitsarööpmeline Sonda—Mustvee raudtee, mis omal ajal kohalikku Bold polved vorsed märkimisväärselt arendas, võeti möödunud sajandi seitsmekümendatel aastatel üles, sest autotranspordi arenedes seda enam ei vajatud. Nüüd kulgeb mööda kunagist raudteetammi kehvapoolne teekene, mida mõnikord kasutatakse metsa väljaveoks. Avinurmes on mälestusmärgina taastatud sadakond meetrit raudteed ja paigaldatud sellele vedur koos ühe vaguniga.

Teises maailmasõjas hävinud Mäurassaare talu maadel ei ole raamatus kirjeldatud ajaga võrreldes enam väga palju muutunud. Endisel põllul ja heinamaal kasvab juba keskealine mets, milles kogenematu silm inimtegevuse jälgi õieti ei märkagi. Kaitserežiim ei näe seal ette mingisugust raiet. Väheldase hauaplaadi suurune mälestuskivi partisan Tammemetsale on ajastule kohaselt pikali ja võssa kasvamas.

Sooradadel - Pärandkoosluste Kaitse Ühing

Vankritee Mäurassaarde on kahanenud jalgrajaks, kuid kenasti sisse tallatud — nähtavasti kasutavad seda nii metsloomad, marjulised kui ka matkajad. Roogendiku talutare tolle kolmekilomeetrise raja teises otsas on alles, kuid ajahambast puretud ning vaid väga hädapäraselt parandatud. Tunamullu kohtasin seal Mäurassaare Simeoni lapselast Ralf Vaasi, tänu kellele maja veel kuidagi püsti püsib.

Roogendiku on Mäurassaarele lähim koht, kuhu autoga ligi saab.

Järgmises, Härjaoja talus elatakse pidevalt. Suuressaare kujutab endast nüüd võsastuvat heinamaad: endine maja-ase on veel aimatav, tolleagsetest puudest on kasvama jäänud üksik suur kask teine on murdunud.

Stiilimääratlus: quadrupel. Ratebeeri hinnang 96 punkti!!! Tootjainfo: "Exlusive brew: Préaris Quadrupel aged for 10 months in Bourbon barrels from Makers mark. Limited to bottles of ml" Konkreetselt see pudel on nr Lihtne väiksemapoolne pudel, tume tagasihoidlik, kuid aadellik sildikujundus. Õrnalt kreemikas vaht täidab üle poole klaasist ja on üle keskmise püsiv, jättes kena vahupitsi klaasiseinale.

Roostoja poolt viib sinna enam-vähem sõidetav tee. Raba lääneserva taludest on Raja-Jaanil arenev turismitalu, asustatud on ka Kunturi. Võhkassaare talumajast on järel ahervare, ümbrus võsastunud. Mõnda aega tühjana seisnud Pikanõmmel oli kaks suve 8 9 tagasi märgata ehitustegevust — nähtavasti ehitati talutare ümber tänapäevaseks mugavustega majaks.

Turbasaradest Kunturi ja Võhkassaare vahel ei ole järel midagi nähtavat, kuid RMK on sinna rajanud väheldase metsaonni, kus saab jalgu puhata ja vihmavarjus olla. Siin ongi üks peatuspaiku turbarajaks nimetatud looduse õpperajal.

Onnis on teabetahvel endisaegse turbalõikamise kohta. Samasugune onn on ka suuremal Muraksaarel.

Oh kuusepuu, oh kuusepuu

Raba põhjatipu lähedal — Virunurme ja Tarumaa külas on veel mõni üksik asustatud talukoht. Tähelepanu väärib üheksakümnendatel aastatel valminud sõidetav kruusatee Pikanõmme ja Virunurme vahel, mis avas Virunurme külale ühenduse edelasse — Oonurme külla ja Rakvere—Rannapungerja maanteele. Viimane sai äsja täies ulatuses kõvakatte — nii täitus üks Juhan Lepasaare elu-unistusi. Muraka raba idaserva taludest on elu kadunud ja majadki hävinud, välja arvatud veidi kaugemal asuv Saarevälja külake.

Saarevälja Tagatalus kohtasin kahe aasta eest eakat naist, kes mäletas mitmeid Mäurassaare ja Mustassaarega seotud lugusid.

  • Millist ravi artroosi ajal
  • Juhan Lepasaar sündis

Naabertalu on heas korras ja kasutusel suvekoduna. Mustassaare on maha jäetud ja lagunenud. Seebold viidi üheksakümnendate aastate alguses, pärast tema teise naise surma vanadekodusse, kus ta mõni aasta hiljem suri. Külajuttude põhjal aitasid maja kiirele lagunemisele kaasa tundmatud käed, kes sealt peidetud aardeid otsisid.

Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad

Mõne versiooni järgi olevat ka leidnud. Hämaraid lugusid Alutaguse laanetaludest jätkub tänapäevani.

  • i k e b a n a - Marjad
  • Mikrotraumumi liigeste ravi
  • Gambrinuse õllepäevik: September
  • Pakri poolsaarelt II - Ärkajate-tärkajate kirjelduse jätk
  • Järgmisena esitame iga ploki disaini näite kirjelduse ja meistriklassi ning märgistame selle omadused.

Siiani turritavad Mustassaare saja-aastase maja palgid keset võsastuvat välja, juhatades teed Muraka raba ja ehk kogu Alutaguse legendaarseimasse metsavahitallu — Varessaarde.

Varessaare hilisem lugu oma kirevuses väärib pikemat käsitlust. Mitme tuntud loodusemehe raamatuis kuulsaks kirjutatud endist metsavahikohta tabasid nõukogude aja lõpul mitut sorti matkajate hordid, kellest osa Bold polved vorsed tulnud siia mitte loodust nautima, vaid jooma ja lagastama. Lõhuti aknad ja pliit, tehti veel palju mõistusevastaseid tegusid. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatel, nähtavasti majandusraskuste tõttu, huvi mõnevõrra rauges.

Saabus omapärane tasakaal lagastajate ja ülesehitajate vahel. Toonasel kultuuritaustal haruldase ilminguna võttis osa matkaselle ette ja püüdis maja elamiskõlblikkust taastada: akende ette said kiled, läbilaskev katus hädapäraselt lapitud, mõni pehkinud uksepiit ja Bold polved vorsed asendatud, ülakorruse kahte elamiskõlblikku tuppa narid ehitatud.

See kõik toimus vahelduvalt rumalusest või hoolimatusest tingitud tagasilöökidega: kord olid pajad- kastrulid püssist auklikuks lastud, kord seintes soojustusena kasutatud turvas vale kütmise tõttu põlema läinud — maja pääses napilt tuleroaks saamisest.